Mis on Eesti metsades praegu valesti?

Eesti Keskkonnaühenduste Koja metsaekspertide esialgne kaardistus

(https://www.envir.ee/sites/default/files/okoloogia_probleemid_eko_esialgne_kaardistus.pdf)

1. Raiemaht on ületanud säästliku taseme. Puudub toimiv süsteem, mis hoiaks iga-aastaseid raiemahte säästlikul tasemel. See omakorda toob kaasa:

· Erinevate arvutuste kohaselt praeguste lageraiepindalade juures lõpevad küpsed metsad lähimatel aastakümnetel otsa. Riigikontroll on RMK osas juba 2010. aastal arvutanud, et küpsed kuusikud lõpeksid otsa 20 aasta pärast, kaasikud 30 aasta pärast ning männikud 50 aasta pärast. Nii suureneb surve raievanuseid veelgi alla tuua, mis omakorda tingib ulatusliku negatiivse mõju metsade elurikkusele.

· Metsadesse seotud süsinikuvaru on vähenemas. Kuigi metsamajanduse kaudu on läbi asendusefekti ja süsiniku sidumise puittoodetes võimalik kliimamuutusi leevendada, siis samal ajal on võimalik liiga intensiivse majandamisega kliimamuutustele hoogu juurde anda. Metsi peab raiuma sellises mahus, mis ei vähendaks metsades seotud süsinikuvaru (Kliimapoliitika Põhialused aastani 2050, eesmärk 25). Aastal 2013 koostati analüüs Eesti võimalustest, liikumaks madala süsinikuga majanduse suunas ning leiti, et optimaalne raiemaht Eestis võiks olla 8,4 miljonit tihumeetrit aastas. Tuleb möönda, et ka selle raiemahu puhul võib süsinikuvaru väheneda, seega võib süsinikuvaru mõttes sobiv raiemaht tegelikkuses olla veelgi väiksem. Kuna statistiline metsainvertuuri (SMI) arvutuse metoodika on muutunud, ei ole teada süsinikuvaru muutuse stsenaariumeid eri raiemahtude juures.

· Metsade kogutagavara arvestus on SMI-s problemaatiline ega pruugi anda õiget tulemust (vt Rainer Kuuba artikkel “Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründab praeguse metsapoliitika kriitikuid?”). Nii metsaelustiku käekäigu kui ka metsamajandamise kliimamõju teadasaamiseks on kogutagavara õige numbri teadasaamine hädavajalik. SMI metoodikat ei ole kontrollinud riigist sõltumatu osapool ning SMI andmed ei tekita seetõttu usaldust.

2. Puudub eluslooduse süstemaatiline seire, hindamaks metsamajandamise mõju elurikkusele. Metsanduse arengukavas aastani 2020 on küll toodud, et SMI lähteülesannet täiendatakse, võttes arvesse ka elurikkuse seire vajalikkust, ent seda pole tehtud.

3. Vääriselupaigad (VEP) on inventeerimata ja hävivad. Vääriselupaikade ainus süstemaatiline inventuur leidis aset aastatel 1999-2002. Asjatundjate hinnangul suudeti siis leida 42% VEP-idest. Ohustatud ja haruldaste liikide elupaiku (säästlikuks metsanduseks vaja hoida kui kõrge kaitseväärtusega metsi) pole majandusmetsades sisuliselt kunagi inventeeritud (v.a üksikud rangelt kaitstavad liigid, nagu kotkad, lendorav jne). Praeguseks tekkinud võimekust GIS-mudelite abil kõrge kaitseväärtusega metsade (sh liikide elupaigad) leidmiseks ei ole siiani peaaegu kasutatud.

4. Eesti metsades on vanu loodusmetsi alles vaid 2% (aastaraamat "Eesti Mets 2016") ning see hulk üha väheneb. Osa neist on inventeeritud vääriselupaikadena, suur osa aga mitte. Need alad on praegu tugeva raiesurve all. Samal ajal on Eesti range kaitsega metsad sellises vanuses, mis ei taga elurikkuse säilimist, mistõttu on vanad raiumata loodusmetsad Eestile omase elustiku säilimise jaoks äärmiselt tähtsad.

5. Metsakuivendusel on tugev negatiivne mõju märgadele metsa- ja sookooslustele, vee-elustikule, kaldakooslustele ning see hoogustab kliimamuutusi. Olemasolevate kuivendussüsteemide taastamine toimub üldjuhul keskkonnamõjusid vähe arvestades ja keskkonda saastades. Metsanduse arengukava aastani 2020 sätestab, et kuivendussüsteemide rekonstrueerimine tohib toimuda ainult juhul, kui kaitstavate alade loodusväärtused säilivad. Samas on kuivendusel kaitstavatest aladest märksa laiem mõju, mis puudutab kogu elukeskkonda tervikuna.

6. Probleem surnud puidu koguse ja infoga. SMI andmetel leidub surnud puitu majandusmetsas 18,2 tm hektari kohta, samas ei ole andmeid surnud puidu dünaamika kohta metsa eri arenguklassides. Seega pole võimalik hinnata, kui palju jääb surnud puitu uude metsapõlvkonda pärast raieid alles. Samuti ei ole analüüsitud elurikkuse säilimiseks vajaminevaid surnud puidu miinimumkoguseid eri metsatüüpides.

7. Kaitsealade piiranguvööndites raiete lubamisel ei võeta arvesse seal leiduvaid loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpe, II ja III kategooria kaitstavate liikide elupaiku ning võimalikke vääriselupaiku. Vääriselupaikade kaitset piiranguvööndites erametsaomanikele ei kompenseerita.

8. Pärast raieid metsa jäetavad säilikpuude kogused ei ole piisavad metsaelustiku säilimiseks tulevases metsapõlvkonnas. Minimaalne kogus on Raul Rosenvaldi teadustööde ülevaate järgi 15% tagavarast (Rosenvald, R. Lõhmus, A. 2008. For what, when and where is green-tree retention better than clearcutting? A riview of the biodiversity aspects. Forest Ecology and Management, 255, 1-5). Hetkel nõuab metsaseadus 5 tm säilikpuude jätmist ühe hektari kohta, üle viie hektari suurustel lankidel 10 tm säilikpuude jätmist.

9. Metsade majandamine on lageraiepõhine. Kliimamuutuse mõjude leevendamiseks tuleb kasutada lageraiele alternatiivseid majandamisvõtteid. Samuti ei sobi lageraiepõhine majandamine kaitsealade piiranguvöönditesse, ranna ja kalda kaitsevöönditesse, hoiualadele, asulate lähedastesse metsadesse jne. Püsimetsanduse näidis- ja katsealasid Eestis ei ole, puudu on oskusteabest.

10. Häiringualadele spetsialiseerunud elustiku kaitse on reguleerimata.

11. Pestitsiidide kasutamine metsamaal tuleb välistada - hetkel keelab metsamaal glüfosaatide kasutamist looduskaitse arengukava aastani 2020. Seega on selle kehtivus lõppenud. Surve glüfosaatide kasutamiseks metsamaal on olemas. Glüfosaatide kasutamine on potentsiaalselt väga ohtlik vee-elustikule.

12. Üleraiet pole võimalik ära hoida, kuna puudub ajakohane süsteem raiemahtude jälgimiseks. Raiemahtude andmed laekuvad väga suure viibega, mistõttu ei saa rakendada meetmeid üleraie pidurdamiseks.

13. Ulatusliku metsateede rajamise mõju elurikkusele. RMK-le metsamajandamisest laekuva tulu eest metsateede rajamine on suure keskkonnamõjuga, suurendab metsade majandamise intensiivsust ja survet elurikkusele

14. Seni reformimata riigimaade RMK-le üleandmisel ei inventeerita loodusväärtusi, mistõttu kõrge kaitseväärtusega alad võivad sattuda raiesse. Kuna JRO maad on olnud pikalt majandamisest väljas, leidub neil maadel potentsiaalseid vääriselupaiku, kaitsealauste liikide leiukohti jms.

15. Metsaraiet ei planeerita ruumiliselt, mistõttu kannatab metsamaastike sidusus. Raiesse satuvad korraga ulatuslikud piirkonnad, lagedaks raiutud alad muutuvad väga suureks. Lageraiete ruumilise planeerimise vajadusele on viidatud ka Maaülikooli koostatud töös “Metsade majandamisel eraldisepõhise langi pindala rakendamise mõjude analüüs”, mis oli aluseks 2013. aasta metsaseaduse muudatustele, mis lubasid eraldisepõhised lageraieid.