Mis on vääriselupaik?

Vääriselupaiga Eesti kontseptsiooni väljatöötajad määratlesid vääriselupaika kui vähima inimmõjuga metsaala, kus praegusel ajal suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohualteid, haruldasi või tähelepanu vajavaid liike, mis on kasvukohtadega kitsalt kohastunud. Metsaseaduse järgi on vääriselupaik ala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur.

Vääriselupaiga iseloomulikud tunnused on järgmised:

· alal kasvab põline või haruldane metsakooslus (väike inimmõju, looduslikult arenenud mets jm);

· leidub erilistele elutingimustele viitavaid bioloogilisi (häilud, eri vanuses puud, rohke lamapuit, vanad või õõnsustega puud jms) ja maastikulisi näitajaid (mitmesugused veest mõjutatud alad, järsakud, põlendikud jms);

· esineb erilistele elutingimustele viitavaid tunnusliike (liigid, mis vajavad kasvamiseks erilisi tingimusi, mida sageli majandatavates metsades ei ole).

Riigimetsale on vääriselupaikade kaitsmine kohustuslik aga eraomanikule kuuluvas metsas on vääriselupaiga kaitsmine vabatahtlik. Erametsaomanikul on võimalik sõlmida riigiga vääriselupaiga kaitseks notariaalne leping, millega kinnisasi koormatakse isikliku kasutusõigusega riigi kasuks 20 aastaks. Selle eest makstakse omanikule kasvava metsa väärtuse suurune summa proportsionaalselt 20 aasta jooksul iga-aastaste maksetena.

Vääriselupaiku on võimalik näha nii metsaregistri kui ka keskkonnaregistri avalikus teenuses.

Mis on praegu vääriselupaikade puhul valesti?

Kaitsele määratud maa-alad on liiga väikesed, et garanteerida nende liikide ellujäämine. Vahetult vääriselupaiga kõrval võidakse teostada lageraiet, mis omakorda mõjutab otseselt vääriselupaiga temperatuuri, niiskustaset, tuulele avatust jne.

Vääriselupaikade kaitsmine on erametsaomanikule vabatahtlik, mis tähendab, et metsaomanik võib hävitada ohustatud või ohualti liigi elupaiga, mis on loodusliku mitmekesisuse säilitamise seisukohast ülimalt kahetsusväärne.