Puhume kaasavale eelarvele hinge sisse

Laura Välik, Raplamaa Loodushoiu MTÜ, 12.03.2022

Kaasav eelarve sündis Eestis 2011. aastal. Mõte on sisukas, kuid täna ka hingetu. Just hing on see, mis tuleb kaasava eelarve ideesse alles sisse puhuda. Ja mis on hing?

Kaasava eelarve eesmärk on anda inimestele võimalus rääkida kaasa kodukandi otsustes, mõjutada omavalitsuse tegevust ning otsustada, kuidas omavalitsus kogukonna ühist raha kulutada võiks. See on üks ütlemata sisukas eesmärk!

Täna, pisut enam kui kümme aastat hiljem, on kaasava eelarve ideekorje tulemused üle Eesti aga uskumatult ühenäolised. Välijõujaam ja mänguväljak, rulapark ja seiklusrada, korvpalliplats ja ronila, uisuplats ja tõukerattapark, terviserada ja… välijõujaam. Üksikud eriilmelisemad ettepanekud hakkavad silma justkui palmipuud Antarktika külmas kõrbes.

Kas välijõujaamad on kujunenud Eesti rahvaspordi nurgakivideks ning neist valitseb riigis puudus? Või on tegu ideede külma kõrbega? Kas põhjus seisneb selles, et Eesti rahvas on vaimuvaene ega oskagi ideid välja mõelda? Kindlasti mitte!

Kaasava eelarve juhendi kohaselt peab kaasava eelarve raha minema avaliku kasutusala ja vaba juurdepääsuga objektidele. Kuigi kaasava eelarve objektiks võib olla ka vallas korraldatav üritus või muu vallaga seotud idee, on fookus takerdunud füüsiliste väikerajatiste ellukutsumisele. Aga, kui palju uusi ja originaalseid - ning ennekõike tõeliselt vajalikke - väikerajatisi suudavad inimesed igal aastal oma kodukanti tahta ja välja mõelda?

Siinkohal peab küsima: Miks oleme nii keskendunud füüsilistele objektidele? Kas käega katsutav ja silmaga nähtav on alati parimad kriteeriumid eelarve rakendamiseks? Kuidas tagatakse täna kaasava eelarve vajaduspõhine kasutus?

Väikeses looduskaunis kohas - nagu on seda enamus Eesti omavalitsusi - on iga uus asfalteeritud pinnasega mänguväljak ka killuke röövitud loodust ja inimtervist. Iga uus valguslahendus aga killuke röövitud tähistaevast ja putukate, lindude biorütme. Kas rohepööre ei võiks täna tähendada ka seda, et jätame füüsiliste objektide üle-eelistamise - ja koos sellega kaasava eelarve ideede külma kõrbe - selja taha ning liigume hoopis kohalike väärtuste teadlikuma hoidmise suunas?

Võib-olla kuluks kogukonnale ära hoopis üks viljapuude lõikamise ning kartuli külvamise koolitus? Kohaliku kinomehe abil rahvamajas toimuv maailmahariduse teemaline filmiõhtute ja arutelude sari? Aga võib-olla tuli noortel hea idee korraldada koostöös kommunikatsiooni asjatundjaga kampaania koduvalla inimeste prügitootlikkuse vähendamiseks?

Kaasava eelarve praeguse juhendi kohaselt peab ellukutsutav objekt olema ka vaba juurdepääsuga ning ei tohi tuua kellelegi otsest ärilist kasu. Koolituste, ürituste, kampaaniate jt mitte-füüsiliste objektide puhul võivad need kaks nõuet näida keerulised täita. Paradoks!

Välijõujaam on küll vaba juurdepääsuga avalik objekt, kuid ometi ei pruugi 99% omavalitsuse elanikkonnast seda kunagi kasutada. Koolituse puhul saab aga idee esialgses sõnastuses tuua välja selle, millistel alustel osalejad koolitusele valitakse ning rakendada ka doominoefekti. Näiteks võidakse viljapuude lõikamise koolitusele valida kakskümmend osalejat, kellel on noorenduslõikust vajav viljapuuaed ning kes on valmis omandatud teadmisi edasi jagama - huvilistele lühendatud koolitust tehes, kuid miks ka mitte vallalehte rubriiki kirjutades (doominoefekt).

Ja mis sellest, kui kohalik kinomees saab kogukonna hüvanguks ja kogukonna hääle toel ellukutsutud üritusest ka väikese rahalise kasu? Kas välijõujaama ehitaja ei saa? Omavalitsuse ekspertidele jääb alati võimalus filtreerida välja need ideed, mis tooksid kellelegi põhjendamatut ärilist kasu - kuid teistel juhtudel võiks astuda kaasamises järgmise sammu ning usaldada kogukondi ühise raha investeerimisel pisut täielikumalt.

Kaasava eelarve põhimõtteid silmas pidades peab püstitama veel ühe küsimuse: Kas nooremasse vanusegruppi kuuluvad noored saavad juba täna kogeda kaasatust ning anda oma hääle nende jaoks olulistele ideedele? Margo Loor sõnas MIHUSe artiklis Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse tabavalt: „Omaalgatus, aktiivne osalus ja kaasatus ei teki maagiliselt 16- või 18-aastaseks saamisel.” Kui tahame, et järgmine täiskasvanute põlvkond oleks aktiivne ja innovaatiliselt panustav, tuleb selliselt kujundavaid võimalusi noortele juba täna pakkuda.

Tänaste kriiside mõjud kestavad veel aastakümneid, füüsilised väikerajatised kui Eesti kaasamise mõõdupuu, ei toeta nende kriiside ületamist ega uute oludega kohanemist. Veelgi enam, üha korduvad ideed ei kutsu hääletama ja loodusest ümbritsetud kaunis elukoht ei inspireeri ka uusi väikerajatisi välja pakkuma. Kaasava eelarve tänane ideede külm kõrb on märk kaasavast eelarvest võõrandumisest.

Kaasav eelarve vajab hinge, mis võiks kujuneda sisust ja ei oleks piiratud vormist - sest innovaatiline hing ei püsi piiratud vormis elujõulisena kuigi kaua. Ja muidugi noori - sest noorus on olnud Eesti edu pant juba taasiseseisvumisest alates.

Ning võib-olla puhutakse sisu otsides hing sisse ka Eesti välijõujaamadele?

Artikkel ilmus konkursi Edukas Eesti konkursi raames väljaandes Äripäev.